Protokoll ajalootunnist:
Vene aja lõpp 89. aasta, sain sovhoosi käest ehituskrundi. 2 aastat maksin maamaksu, materjal ja projekt olemas, kohe läheb ehituseks. Läksin vallamajja. Oot-oot, asi pandi seisma, tuli maadetagastamine. Vana maaomanik ei tahtnud maad tagasi, võtab kompensatsiooni välja. Läksin valda, ei saa edasi ajada, miks ei või või ehitusega edasi minna. Maanõunik ütles, et palju vingud, ei saa midagi! Aga olen maksu maksnud, peaks nagu minu oma olema. Aasta pärast oli kompensatsioon välja võetud, pidi valla oma olema. Aga maa läks riigi resevfondi. Siiamaani olen üritanud silma peal hoida, et saaks endale, aga siiamaani seisab tühjalt.
Isa oli valla esimene talu, kes kirjutas taotluse tagastamisele. Mõõdeti välja, katastrisse. Saadati tagasi, pull käis 4-5 aastat. Maamõõtja tuli koju, ei saa maad välja anda, makske uus mõõdistamine välja. 25000 oli hind. Läksin valda ja palusin, et mõõtke maad välja. Amtnik: Ei, makske. Annan asja kohtusse, ütlesin. Nädala pärast olid maamõõtjad ukse taga, nelja nädalga sai asi korda. Aga selleks läks viis aastat aega. See oli rubla aja lõpp.
Tol ajal maksis riik esimese maamõõtmise kinni. Hiljem taheti palju-palju. Läksin maanõuniku juurde: Teie olete oma raha juba kätte saanud aga meie pole maad saanud.
Isa maa maksti kinni, vanaisa oma mitte. Teise järgu pärija ei saanud.
Teed ei poolitatud, kraavid poolitati, vanast ajast tean.
Meil samamood 100 ha. talu, oli ka testament, kolmele pojale ära jagatud. Oli näha ka katastril jooned. 2003 läksime üle vaatama, vana sugulane vedas pea Tamsile välja, potikud vett täis, külm, rabas leidsime ristikivid üles, ajasime kõik kupitsad valesti kokku, 1 sugulane ei oleks saanud üldse metsa. Pärast tuli välja, et jagasime hoopis vale maad. Maanõunik oleks võinud öelda, et võta aerofoto või kaart aluseks, aga ta vist arvutit ei tundnud.
Üks maja on teede kolmnurga peal, mismoodi piir jookseb, et maja osteti, aed ümber. Ostis vana peremehe käest, kes oli saanud erastada. Lippidest aed maakivipostide peal. See on sinu maa, see on sinu maja. Tahtis juuredeehitust teha, tuli välja, et temal jooksis piirijoon läbi maja nurga. Üks punkt oli jäänud märkimata. Maanteeamet võiks maja nurga maha võtta.
Lumelükkamine, raha vähe, kui palju valla rahade eest tehakse. Kui palju on registri järgi valla avalikuks kasutamiseks kirjas. Vaja vaadata kinnistupiire. Krunt on teiste maade sees, ligipääsuteid kaardil pole. Sügav eraterritoorium. Aga tema enda majal, tagumine tükk jäänud, maa müünud endise omaniku kinnistu peale.
Siin vallas, enamikes polegi teid eraldi välja mõõdetud vallale. 5 a. tagasi hakati välja mõõtma. Müüsime ühe metsatüki maha, vald ei lubanud maha müüa, tahtsid, et tee jääks eraldi tükiks. Kõrgemad põllud, mis paremini ära kuivavad on hinnalisemad, EW ajal olid hinnad isegi kõrgemad.
Kui maade ostmine oli mõõdeti tee maa sisse, pidin maksu maksma. Minu talul läheb ka mitu teed läbi. Maamõõtja mõõtis kõik teed välja - vallateed ja teedevalitsuse teed, Pärnu kandis. 40 ha oli, siin maksti juba siis kõvasti.
Kolhoosimelioraatorite ja agronoomidega pidi kaklema, nad arvasid, et nõukogude aeg tuleb tagasi.
Kepihoidjad olid alati vine all. Pani kiirete sammudega üle põllu minema, hea et pikali ei kukkunud. Kuidas sa nii mõõdad? Need panevad punkti sinna, tegelik oli 100 meetrit eemal. Panime papsiga järgi, kus punkt on? Veerand tundi vaidlesime. Füüsilises mõttes on lihtsaks läinud. Vanasti mõõdeti kindelpunktide järgi, need olid ka hoonete seinas.
