Breverni-aegne (30. juuli 1796) Triigi mõisa piirikaart – detail, kus saavad kokku Triigi, Harmi ja Kuimetsa mõisa maad. Tallinna Linnaarhiiv, Hagemeistrite fond.
Hea külarahvas......... küla? Kas me saame üldse vastu aastat 2016 rääkida külast mõeldes antud tähistajaga seda, mida oleme senini mõelnud? Tõesti, küla mõiste on läbi aja muutunud – kuipalju on veel näiteks olemas külakoole, mis teenindavad õpilasi vaid selle küla piirides – ning kui palju oli selliseid veel sada aastat tagasi. Tõnu Õnnepalu kirjeldab maa ja linna erinevusest samal ajaskaalal – veel sada aastat tagasi oli tegu kahe erineva nähtusega, mis on nüüdseks oma piirid kaotanud. Võtad põõsa all välja 4G tahvelarvuti, sõidad Kõue kandist Tallinna kesklinna poole tunniga. Kümme aastat tagasi kui lõppes tegelik sohvoosiaeg siinkandis ehk siis ütleme poole põlvkonna järelelohisemisega elustiilis, seisime lõhkise küna ees – elanikud siirdusid linna, hüljati põline eluviis, mis oli kriisis juba niikuinii seoses suurpõllunduse, -metsanduse, -mehhaniseeritusega. Sündivus vähenes, rahvas vananes, koolid marginaliseerusid muutudes sotsiaalasutusteks. Kuid igale tegevusele ja mõttemustrile leidub vastandujaid, kes ei uju surnud kalade kombel pärivoolu. Meenutame Maalehe asutaja, Kadja külas sündinud Jaagup Loosalu eluloo pealkirja „Olude kiuste”. Just sel moel said osad tared täidetud asukatega, kes linnastumisele vastu astusid loobudes linnaõhust ja -kärast. Kõue külapäevade registreerimislehtedel oleme aastaid kasutanud registreerujate nimede juures kahte lahtrit: sünniküla ja koduküla. Vaid vähestel on see sama. Kolmandik on sündinud Kõue kandis ning läinud elama Tallinna, kolmandik on sündinud Tallinnas ja tulnud elama Kõue kanti.
Mida võiks küla ja külakogukond tähendada aga täna, vastu 2016. aastat? Piirid ja eristus on väga kuum teema paljudel elualadel. Küla mõistes ei ole see enam lihtsalt maasse tõmmatud punane joon ega kupits ristimärkidega. Uue ajastu kogukonna mõistet saame ehk kõige näitlikumalt seletada lõppeva aasta kohaliku suursündmuse varal, milleks on Harmi kogukonnakooli uuestisünd. Nagu reeglina enamus väikekogukonna aktiveerumis- ja tegutsemisprotsesse, on see vaadeldav etteprognoosimatu ja kordumatuna. Lühidalt öeldes ei mäleta ega tea keegi enam, kust täpselt protsess alguse sai aga see mis oli, oli väga võimas. Tegu oli paljude inimeste ühise jõu- ja vaimupingutamisega, mis seisnes nii kooli füüsilise kui mentaalse ruumi korrastamises. Nagu iga muutus, oli see osalejate jaoks valuline – tõi välja mugavustsoonist aga just seda raputust oli vaja, et tuua Harmi kool uude ajastusse, kus me ei räägi külast ja kogukonnast enam mitte piire füüsilisse maasse ajades. Kui vaatame põgusalt inimesi, kes on pannud õla alla protsessile, näeme me nimesid nagu Allan Martison, Kaja Kallas, Yoko Alender, rahvusvahelise haardega kunstnikud nagu Carter Custera, Laurent Godard, Martin Saar, Icy+Sot, isegi Kabulis asuva Hispaania saatkonna asedirektor Oriol Solà Pardell seisab Harmi kooli eest. Sõlmiti neljapoolne leping, osapooltega Harmi kool, Zoege von Mannteuffeli SA, Kau Academy ja Kose valla vahel, mis kohustab osapooli seisma Harmi kooli eest. Selle aktsiooni viljad on juba nüüd, vähem kui aasta pärast algatust näha – koolis on üle paarikümne aasta õpilasi rohkem kui mullu, kooli eelistavad ka kaugemaltnurga õpilased. Ühesõnaga ei küla ei kogukond ei külakool saa enam tegutseda raami ehk suletud piiri tingimustes et ellu jääda ja oma eksistentsi õigustada. Võrdleme tänast päeva Kõue valla lõpuaastatega, kus vallalehes võis pea iga kuu lugeda, et kaks kooli on ühe valla jaoks liiga palju.
Jõudsime poliitiliste teemadeni. Peale 2013 võimuvahetust ja hilisemat avalik-õiguslikku poliitilist kähmlust oleme jõudnud suhteliselt tasase 2015. aasta lõppu. Terendab 2017, mil tulevad järgmised KOV valimised. Pilt, kes kelle vastu läheb on veel suhteliselt hägune aga 2016 on tagumine aeg valimislubaduste elluviimiseks millele järgneb 2017 oma elluviidu demonstratsioon, rahva üldine moositamine ja lõbustamine. Põnev saab olema näha, millised koosseisud koalitsiooni kukutama lähevad, kas sünnib ka mõni äärmusrühmitus, selge on, et tänane opositsioon peab end ümber formeerima, kuna maailmavaateliselt ollakse hoopis teised, kui 2013.
Millega võiks vald oma kuvandit parandada on endiselt ühistransport. Päev-päevalt rikuvad bussijuhid seadust, võttes kitsastesse marsadesse istuma ja seisma rohkem õpilasi, kui bussis kohti. Rahvastiku järelkasvu turvalisuse pealt kokku hoida on ülim lollus – võiks enne potentsiaalset pauku ühistranspordi reaalsete vajadusetega vastavaks viia. Kuna aga nagu öeldud, on peatselt taas KOV valimisaasta võib juhtuda imesid olude paranemise näol.
Triigi külavanema aastalõpupöördumine jätkub nädala pärast ilmuvas uusaastapöördumises, kus peatutakse pikemalt ajaloo ja tuleviku teemadel. Nagu ikka on kohalikus ajalooteaduses ka sel aastal murranguid ning algav aasta toob taaskord põnevust uue ettevõtte näol. Head vana aasta lõppu!
