Lastehommik laupäeval, 20.veebruaril

Kõuele sõitma hakates, selgus tõsiasi - minu kodu tee oli täis tuisanud. Mõte tuli liikuma panna - tellisin "sõbratakso", kes mind kohale sõidutas. Teel olles leidsime ühe auto kraavist. Oli ju tee täis tuisanud ja tee äär pea nähtamatu. Lõpp hea, kõik hea - jõudsin kohale ja jäin lapsi ootama.

Kell 12.02 käis rahvamaja välisuks ja Steni pruunid silmad piilusid ukse vahelt sisse. Kutsusin ta tuppa sooja. Ta oli nii põnevil rääkimast oma teeoludest, sellest, kuidas ta põlvini lumes sumbates kohale end ajas.

Meie ootamise aeg hakkas otsa saama ja ühtegi last rohkem kohale selle tuisuga ei jõudnudki. No seda oli ka arvata.

Otsustasime, et mängime ühe sõnamängu, sirvisime entsüklopeediast Eesti kohta andmeid. Lugesime rahvaarvu mitu korda, sest I klassis käiv Sten ei peagi veel nii suuri numbreid lugeda oskama. Aga teie vaadake see arv ise üle!

Mul oli plaanis ehitada Pikk Hermann, sedakorda mitte küll paekivist, vaid wc-paberirullist.

Töö ise imelihtne ja nõuab nii vähe materjali.

Aga vaadake ise pildilt!