26.10.09

Kuidas me Kõuel raamatulaata korraldasime

Mõni aeg tagasi sai erinevatest blogidest ja maakonnalehtedest juba mitmendat korda loetud tasuta raamatulaadast. Mõte tundus igati ahvaltev ja et trendi edasi levitada võtsime Krõõtade eestvedamisel ka ise nõuks ühe sellise raamatuvahetuse korraldada. Kõik, kes mõttest kuulsid, kiitsid selle heaks ja nii oli julgust ideed tegudeks edasi arendama hakata. Kogumiskuulutuse tekstid said kenasti välja mõeldud ja kuulutused laiali jagatud, jäi ainult oodata kõigi nende raamatuid, kes suure suuga kiitsid, et oh, mul ongi garaažis mitu kastitäit raamatuid, millega midagi teha pole.

Kogumiseks plaanisime nädal aega.

Esimesel päeval toodi paar raamatut, teisel päeval ei toodud midagi. Kolmandal tuli kaks kastitäit ja neljandal veel natuke. Veidi murelikuna, kuidas küll nende mõnekümne raamatuga laata korraldatakse, sorteerisin ühel õhtul enda kodused raamatukuhjad ka läbi – paar asja leidsin.

Esialgu oli planeeritud, et päev enne laata saame kokku ja sorteerime raamatud mingi süsteemi järgi ära, et lihtsam valida oleks. Aga kuna veel eelviimasel päeval oli raamatutuba üsna tühi, siis saatsin hoopis paaniliselt kõigile tuttavatele kirju, et tooge aga vanad raamatud ära ega palunudki väga valjuhäälselt kedagi appi sorteerima. Nadi ju ka, kui 10 abilist 30 raamatu ritta ladumiseks Kõuele sõidavad.

Reedel sain päeval paar kõnet inimestelt, kes soovisid, et nende juurest raamatuid tooma läheksin ja lootus minus ärkas taas.

Kui õhtuks rahva majja jõudsin, ootas mind seal kõvera näoga Tiiu, kes pühkis higi palgelt ja ütles, et tema enam ei jõua. Oli ta ju koos Sirjega juba ligi tund aega raamatuid esimeselt teisele korrusele vedanud.

Jäi mulje nagu oleks vahepeal toimunud raamatute plahvatus või olid head raamatud kokku saades kiirelt paljunenud. Võtsin sorteerimise üle ja kuna mul polnud mingit tahtmist ööd raamatute vahel veeta, läksin lihtsama vastupanu teed ja eraldasin lihtsalt juturaamatud, lasteraamatud ja muu pudi-padi. Kella poole kaheteistkümneks olid raamatud laadaks valmis.

Laiali laotatud raamatuid vaadates, hakkas minus idanema uus mure, mis me nende raamatutega küll peale hakkame, äkki keegi ei tahagi neid endale.

Kui ma laadapäeva hommikul kell kümme rahva majja jõudsin, olid Aino ja Tiiu juba ametis küpsetamisega. (Ma arvan, et nad tõusid veidi enne kukke.)

Päev sujus imekenasti. Publikut jätkus nii Kadri Ilvesele, Hardo Aasmäele kui Triin Soometsale. Kusjuures inimesed tulid ja läksid ehk et esinejate valik õigustas ennast täiesti – igaühele midagi.

Ja ka raamatuid jätkus igaühele midagi. Rõõm oli tõdeda, et kõik, kes tulid, sealt ikka suurema või väiksema kuhja raamatutega koju läksid. Kellele läksid muinasjutud, kellele sõnaraamatud, kellele ehitusraamatud, kellele laulikud, ka nõudlikuma maitsega ilukirjanduse huviline leidis sealt endale lugemismaterjali.

Kui mina kella nelja paiku lahkusin, olid raamatuvirnad madalamaks jäänud küll.

Kuna me ei ole veel päris täpselt välja mõelnud, mida me alles jäänud raamatutega teeme, ja need peaksid Kõue rahva majas veel täiesti alles olema, siis on kõik lugemishuvilised teretulnud endalegi sealt midagi soetama.

Minu suurim lugupidamine ja maani kummardused Tiiu, Katrini, Aino, Kristi, Kei, Sirje ja kõigi teiste Krõõtade ees, kes aitasid infot levitada, kogusid raamatuid ja olid muidu väga muhedad kaaslased!

2 comments:

Mariihen said...

Tore lugeda, et laat kenasti läks! Ilmselt toimis seegi kord eestlastele nii omane "algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama".

Tiiu said...

Võtame Ainoga tänud hää meelega vastu, aga ausalt öeldes oli pea-Krõõt Kadri ikka see suure asja algataja, vedaja ja muretseja. Ja Sirje Saulep - oleks te seda pilti näinud, kuidas ta jooksujalu kappas rahvamaja trepil raamatukastiga 2.korrusele, siis jälle alla ja nii kümneid kordi! Mul hakkas juba paljalt selle nägemisest halb, suudaks ise ka...
Tegelikult oli väga mõnus üritus: kunstnik Kadri Ilves, kelle pildid on tegelikult aabitsastki tuttavad; alati huvitav Hardo Aasmäe ja Triin Soomets - südant liigutav on näha "oma kooli last", kes loeb oma luuletusi nii, et südamed liikusid lausa kuuldavalt...
Lõpuks veel ingerisoomlased. Oh, tahaks veel!