Kalossid maalitud

Möödunud reede õhtupoolikul sai Kõue Rahva Majast justkui väike käsitöökoda, kus kakskümmend kätepaari hoolega kalosse maalisid.

Kirjeldan tehtud enda silmade ja kätega kogetu põhjal.

Kui rahvamaja uksest sisse astusin oli laua ümber juba nii palju Krõõtasid, et pidime kaks lauda teiselt korruselt juurde tassima. Katsusin maalijaid ka kokku lugeda, aga kahekümne pealt läks segamini.

Esimese asjana tuli välja valida ihaldatud muster, mida kalossidele maalida sooviti. Ja siis algas lõikamine. Lõikamine. Ja veelkord lõikamine. Võib öelda, et julgelt pool kogu meistriteosele kulunud ajast läkski mustri välja lõikamisele. Käsi jäi seda tööd tehes lõpuks täitsa valusaks.

„Ma kasutan sellist lõikamist ainult kord kvartalis, kui varbaküüsi lõikan,“ arvas keegi.

„Aga miks peaks üldse ette antud mustrit jälgima, ei mina viitsi, teen nii nagu mulle meeldib,“ leidis teine väljapääsu peenest täppistööst.

Kiiremad said juba värvipurkide kallale asuda, kui aeglasemad ikka veel lõikasid.

„Ohhh, tahaks ka juba värvida,“ avaldasin arvamust.

„Lõika, aga lõika, ma tahtsin ka värvimise kallale asuda, nüüd on tunne, et võiks veel lõigata,» sain vastuse kelleltki, kes juba pintsel peos lilli maalis.

Ja tõepoolest, lõikamine oli küll hull töö, aga värvimine täpselt sama suurt kannatust nõudev. Pärast kruntimist, vaatas kalossidelt vastu ilmetu valge kujutis, mis enam kaugeltki seda mustrit ei meenutanud, mis suure vaevaga välja lõigatud sai. „Mismoodi sellest pläkerdisest küll ilusad kalossid peaksid saama?» mõtlesin vaadates oma pooleliolevat kätetööd.

„Oh, mis, pole viga, nüüd algabki improvisatsioon,» lohutasid need, kellel esimesed lilled ja maasikad juba punaseks värvitud. Ja tõepoolest – natuke värvi ühest purgist, natuke teisest ja kalossid hakkasid üha enam ilmet võtma. Ühel hetkel oli hasart juba nii suur, et oleks tahtnud ikka veel ja veel värvida.

Pärast värvimist said maalingud veel väikese lakikihi ja valmis nad olidki.

Lõpptulemus oli vapustav! Millised säravad mustrid! Ja kaunid maalingud!

Rahvamaja pliidi peal kuivavaid kalosse imetledes ununes kogu vaev ja tekkis tahtmine kohe järgmisel päeval poodi uute kalosside järele minna. Õnneks jäi värvi veel küllalt järgi, nii et on lootust, et ükskord tuleb kalosside maalimise kordusüritus.

Pildimeenutusi Monikalt